Postitused
Priorat ja Montsant: Kataloonia veinimaastiku kaks nägu
Kui maailm räägib Hispaania veinidest, mainitakse tihti Rioja’t ja Ribera del Duero’t. Kuid on üks piirkond, mis ei hüüa tulles, vaid saabub vaikselt, jõuliselt ja jäädavalt – Priorat. Ja selle kõrval tema noorem, pehmem, kuid mitte vähem sisukas vend – Montsant.
Need kaks Kataloonia piirkonda on rohkem kui veinikaardil märgid. Nad on ajaloo, maastiku ja pühendumuse peegeldus, mis on kujundanud veinid, mis ei allu trendidele, vaid loovad omaenda tee.
Geograafia ja maastik: vein mägedest
Priorat asub Kataloonia lõunaosas, umbes 130 km Barcelonast. See on mägine piirkond, kus viinapuud kasvavad järskudel terrassidel, otse llicorella ehk kiltkivise pinnase peal. Kiltkivi neelab päeval soojust ja annab selle öösel tagasi, aidates marjadel saavutada täielik küpsus säilitades samas värskuse.
Montsant (tõlkes "püha mägi") ümbritseb Priorati justkui hobuseraud. Kuigi see on ametlikult eraldi DO (Denominación de Origen), jagab ta paljuski sama maastikku, mikrokliimat ja viinamarju. Erinevus seisneb enamasti kõrguses, pinnase mitmekesisuses ja veini üldises stiilis – Montsant kipub olema pisut pehmem, nooremalt joodavam ja ligipääsetavam.
Ajalugu: mungad, vaikus ja mäss
Viinamarjakasvatus Prioratis sai alguse juba 12. sajandil, kui Scala Dei kartuuslased rajasid kloostri ja tõid siia viinamarjad. Sajandeid oli Priorat vaikne veinimaakond, kus veinid olid karmid ja lihtsad, mõeldud kohalikule tarbijale.
20. sajandi keskpaigas jäi piirkond ääremaaks. Viinamarjaaedu hüljati, noored lahkusid linnadesse. Siis, 1980ndatel, saabus viis julget veinitegijat – nende seas René Barbier (Clos Mogador), Daphne Glorian (Clos Erasmus, hiljem uue numega Clos i Terrasses), Álvaro Palacios (L’Ermita), Carles Pastrana (Clos de l’Obac) ja Josep Lluis Pérez (Clos Martinet).
Nad ostsid tagasi unustatud viinamarjaaiad ja panid aluse sellele, mida täna tuntakse "Priorati renessansina". Nende veinide nimed algasid sõnaga "Clos" ja need veinid muutusid kiiresti kultuseks kogu maailmas.
Pinnas: kiltkivi, mis annab maitse
Llicorella on Priorati DNA. See mustjas, õhukesteks kihtideks lagunev kiltkivi annab veinidele:
Mineraalsuse ja tekstuuri
Sügavuse ja kontsentratsiooni
Võime vananeda elegantselt
Montsantis leidub lisaks llicorellale ka lubjakivi, liivakivi ja saviseid muldi, mis muudab sealsete veinide iseloomu pehmemaks ja veidi “ümaramaks”.
Kliima: päikesepõletus ja öine jahedus
Piirkond on kuum ja kuiv, Vahemere ja kontinentaalse kliima piiril.
Suvised päevad võivad ulatuda üle 40°C,
kuid ööd on jahedad, säilitades marjades värskuse.
Sademed on haruldased, mis tähendab, et viinapuud peavad ellujäämiseks juured sügavale ajama – see annabki veinile sügavuse.
Viinamarjad: vanad sordid, uued väljendused
Punased sordid:
Garnacha (Garnatxa) – mahlakas, soe, marjane
Cariñena (Carinyena) – värske, tanniinine, sügav
Syrah, Cabernet Sauvignon, Merlot – lisavad struktuuri ja sügavust
Valged sordid:
Garnacha Blanca, Macabeu, Pedro Ximénez, Xarel·lo – aitavad luua täidlaseid ja mineraalseid valgeid veine, suurepärased kaaslased toidu kõrvale
Stiil: veinid, millel on häält ja hinge
Priorati veinid on traditsiooniliselt tuntud kui:
Täidlased ja kontsentreeritud
Tugeva tanniinistruktuuriga
Pika vananemispotentsiaaliga
Kuid uue põlvkonna tootjad, nagu Dominik Huber (Terroir al Límit), toovad mängu uue lähenemise: elegants, madalam alkohol, minimaalne sekkumine.
Montsant on samal ajal vähem ekstreemne, tihti puuviljasem ja pehmem, kuid ei puudu terroir’i sügavus.
Miks see kõik loeb?
Priorati ja Montsanti veinid ei ole sageli veinid, mida juua kiirustades. Nad ei ole mõeldud lihtsaks klaasitäieks. Nad on vestluskaaslased, peeglid ja vahel ka õpetajad.
DiWine ei too Eestisse Priorati sellepärast, et see oleks moes. Me toome need veinid, sest nad kõnetavad. Sest need pole ainult maitsed – need on lood, terroir, põlvkonnad ja hääled.
Kui soovid veini, mis ei jäta sind emotsioonita – vaid kutsub sind sügavamale –, siis on Priorat ja Montsant just see paik, kust otsida.
