Postitused
Priorat: kloostri juurtest tänapäevani
Sissejuhatus: Kataloonia karmide kõrgustike vahel asuv Priorat on paik, kus ajalugu ja vein kultiveerivad vägevat lugu. Sajanditepikkuse unustuse järel on see piirkond tõusnud taas rahvusvahelisse tippu, tänu oma jõulistele, mineraalsetele punastele veinidele, mis on sündinud muistsetest viinapuudest, mis kasvavad järskudel llicorella-pinnasega nõlvadel. See artikkel viib lugeja ajaloolisele teekonnale alates 12. sajandi mungakloostritest kuni tänapäeva Prioratini, tuues esile piirkonna unikaalsuse, avastamata faktid ja märkimisväärseimad veinimajad: Clos Mogador, Clos i Terrasses (Clos Erasmus), Terroir al Limit ning uue põlvkonna projektid nagu Vinya del Vuit, Espectacle del Montsant ja Venus La Universal.
Ajalooline ülevaade: mungad, langus ja taassünd
Priorati veinilugu ulatub tagasi keskaja algusesse. Aastal 1194 rajasid kartuusia mungad Scala Dei kloostri („Jumala redel“), istutades piirkonna esimesed viinapuud vaesele ja kivisele pinnasele. Sajandite jooksul kasvatati viinamarju ja valmistati veini, leides igale sordile sobiva kasvukoha. 18. sajandiks õitses Priorat, eksportides veine ja viinamarjapäritolu kangemaid jooke kogu Euroopasse. Kuid filoksera-epideemia aastal 1893, järgnenud poliitilised segadused ja majandusraskused viisid piirkonna allakäigule. 1970. aastateks oli Priorat unustuse hämarusse vajunud: rahvastik oli lahkunud, terrassid lagunesid ja alles jäid vaid mõned kooperatiivid ja kodused keldrid.
Priorati modernne taassünd algas 1979. aastal, kui noor veinivalmistaja René Barbier saabus Gratallopsi külla, kandes endas julget visiooni. Peagi liitusid temaga sarnaste pühendumustega inimesed – kohalik põllumees Carles Pastrana, Rioja taustaga Álvaro Palacios, Bordeaux’s õppinud Daphne Glorian ja professor José Luis (Josep Lluís) Pérez. Nad uskusid, et Priorati karmid nõlvad suudavad pakkuda maailmatasemel veini. Nad tegutsesid erakordse koostöö vormis: igaüks istutas või taastas viinamarjaistanduse oma maatükil, kuid esimestel aastatel valmistati veini koos ühes keldris. Aastal 1989 valmis nende esimene vein, mida turustati viie eraldi „Clos“-sildi all: Clos Mogador, Clos de l'Obac, Clos Martinet, Clos Dofí ja Clos Erasmus – niiviisi algas modernne Priorat. See oli radikaalne eksperiment: prantsusepärase "Clos" kasutamine viitas veiniaia piiritletusele ning tähistas terroir-kesksust, mis Hispaanias oli toona vägagi haruldane.
See esimene 1989. aasta veiniseeria, mis segas vanade viinapuude Garnacha’t ja Cariñena’t uute Caberneti, Syrah’ ja Merlot’ marjadega, lasti turule 1991. aastal ja pälvis kohese tunnustuse. Veinikriitikud, eesotsas Robert Parkeriga, armusid Priorati intensiivselt rikkalikesse, kõrge alkoholisisaldusega punastesse veinidesse, mis sobisid täiuslikult tolleaegsete maitsetega. Hämmastaval kombel anti Prioratile 1991. aastal DOCa (Denominació d’Origen Qualificada) staatus, mis on Hispaanias kõrgeim tunnustus ning mida jagatakse vaid Riojaga. See väike, unustatud piirkond oli järsku maailmakaardil.
Selle eduloo taga polnud mitte ainult nutikas turundus, vaid ka unikaalne terroir, mida pioneerid esile tõstsid. Priorati maastik on dramaatiline: Vahemere kliima, mida mäed übritsevad, istandused järskudel nõlvadel (costers) kuni 800 m kõrgusel. Piirkonna määravaks pinnaseks on llicorella – punakas-must kihiline kiltkivi, mis sisaldab kvartsitüke ja peaaegu mitte mingit orgaanilist materjali. Esmapilgul välimuselt viljatu, on see pinnas Priorati veinide kvaliteedi alus: viinapuud peavad juurduma sügavale, mis viib madalate saagikusteni ja kontsentreeritud marjadeni. Vanad bush vine stiilis kasvatatud Garnacha ja Cariñena viinapuud – paljud vanemad kui 100 aastat – muutusid modernsete Priorati veinide selgrooks.
Need vähenõudlikud viinapuud, mis tungivad llicorella kivimitesse, toodavad vähe, kuid äärmiselt intensiivseid marju. Tulemuseks on veinid, mis on tuntud oma tümeda värvuse, täidlasuse ja kontsentreeritud aroomide poolest: tihti leiab nootides musta ploomi, lagritsat, tahma ja kivist mineraalsust. Varased aastakäigud sisaldasid sageli rahvusvahelisi sorte, ent tänapäeval liiguvad veinivalmistajad järjest rohkem tagasi puhaste Garnacha ja Cariñena veinide juurde.
Priorati taassünd on sageli võrreldav tõusmisega tuhast. 2000ndateks oli piirkond täis uusi veinimõisaid. Kuigi tegemist on väikese kogukonnaga (alla 2000 ha viinamarjaistandusi), on Priorat jätkuvalt viinamarjakasvatuse entusiastide seas kõrges hinnas. Piirkonnas on hiljuti kehtestatud isegi Burgundia-laadne klassifitseerimissüsteem, mis tõstab esile väiksemad piirkonnad ja üksikkülad. Nii mungad kui ka 1980ndate maverick'id on tõestanud: kui veinipiirkond on eriline, saab see taas elule äratatud, kui leidub vaid piisavalt kirglikke inimesi.
Mida teeb Priorati eriliseks?
Mungaajalooline päritolu: Piirkonna nimi "Priorat" tuleneb Scala Dei kloostrist ja selle ümbrusest. Mungad, kes valitsesid neid maid sajandeid, panid aluse viinamarjakasvatusele ja veinivalmistamisele.
DOCa teerajaja: Priorat on üks vaid kahest Hispaania piirkonnast (koos Riojaga), millele on omistatud kõrgeim DOCa/DOQ staatus. Selle saavutas piirkond 1991. aastal tänu erakordsele kvaliteedile.
Viis „Clos“-i: 1989. aasta vein valmistati ühiselt ja villiti viie erineva sildi all: Clos Mogador, Clos de l’Obac, Clos Martinet, Clos Dofí ja Clos Erasmus. See oli Hispaania kontekstis revolutsiooniline algatus. Huvitav fakt on aga see, et kõik need veinid said samadelt hindajatelt erinevad punktid.
Euroopa järseimad istandused: Viinapuud kasvavad kuni 30-kraadise kaldega nõlvadel, sageli terrassidel, 300–700 meetri kõrgusel. Ööpäevased temperatuurikõikumised aitavad säilitada happesust.
Vana Carignan’i taassünd: Kunagi robustseks peetud Carignan (Cariñena) on Prioratis taas au sees, eriti kui see pärineb sajandivanustelt istandustelt. See võib anda erakordselt elegantseid, elava happesusega veine.
Mikroklimaatilised eripärad: Kuigi piirkond asub Vahemere ääres, mõjutavad seda mäestikud, mis loovad jahedamad ööd ja varieeruva kliima. Tuuled nagu Garbinada toovad leevendust suvisele kuumusele.
Montsant: ümberringi, kuid eristuv: Montsanti DO ümbritseb Priorati. Kuigi piirkonnad on lähedased, on mullastikud (Montsantis rohkem lubjakivi ja savi) erinevad, andes veinidele pehmema iseloomu võrreldes Priorati kivise mineraalsusega.
Clos Mogador: Priorati taassünni sümbol
Kui rääkida Priorati taaselustamisest, siis Clos Mogador on nimi, mida ei saa jätta mainimata. Veinimõisa asutas René Barbier Gratallopsis ning just tema oli üks olulisemaid eestvedajaid Priorati renessansis 1980ndatel. Tegelikult oli Clos Mogador osa esimesest kollektiivsest veinist, mille viis partnerit 1989. aastal koos valmistasid ning seejärel eri siltide all turustasid. See vein oli Clos Mogadori esimene ametlik aastakäik, mis tuli turule 1991. aastal ja kinnitas kogu maailmale, et Priorat on võimeline tootma tippklassi veini.
Tänaseks on Clos Mogador Priorati kvaliteedi etalon. Veinisegu põhineb vanadel Garnacha ja Cariñena viinapuudel, mida täiendavad väikestes osades Syrah ja Cabernet Sauvignon – see peegeldab Barbier’ esialgset otsust kombineerida kohalikke ja rahvusvahelisi marjasorte, et saavutada mitmekesisus ja sügavus.
Clos Mogadori veinid on sügavad, võimsad, ent tasakaalus. Üks kriitik on neid kirjeldanud kui „sügavad, võimsad, kuid samal ajal harmoonilised“. Aastate jooksul on Clos Mogador pälvinud kõrgeid punkte ja püsivat austust kogu veinimaailmas. Oluline on märkida, et just Clos Mogadori veinid toodi näiteks Priorati DOCa staatuse taotlemisel.
Clos Mogadori erilisus ei tulene vaid veinidest, vaid ka perekondlikust ja filosoofilisest lähenemisest. René Barbier oli üks esimesi, kes Hispaanias pooldas üksikviinamarjaistandustel põhinevaid veine (single-vineyard wines). Peamine istandus "Clos Mogador" on 20-hektariline ala, kus viinapuude vahel kasvavad looduslikult oliivipuud, mandlipuud ja Vahemere ürdid, mis rikastavad ökosüsteemi ja veinide profiili.
Põllumajandus on rangelt orgaaniline, ja tänapäeval on Barbier’ poeg René Barbier IV viinud praktikaid edasi biodünaamiliseks, lisades mitmekesisust viinamarjaaedadesse ning taasistutades viljapuid ja pähklipuid. Nende eesmärk on toota veini ainult viinamarjadest, ilma lisaainete või sekkumiseta, et väljendada terroir’d kõige puhtamal kujul.
Keldris on Clos Mogador samuti muutunud ajas: kui 1990ndatel kasutati uusi Prantsuse tammevaate ja tugevat ekstraktsiooni, siis tänapäeval on fookuses pehmemad vinifikatsioonimeetodid: looduslik pärm, madalamad kääritustemperatuurid, vähem uut tammevaati ja pikemad, aeglasemad fermentatsioonid. Lisaks on vähendatud rahvusvaheliste sortide osakaalu, andes suurema rolli Grenache’ile ja Cariñenale.
Clos Mogadori portfell on kasvanud. Lisaks põhilisele veinile valmistatakse ka:
Manyetes – 100% Cariñena, ühe viinamarjaistanduse vein samast külast.
Nelin – kõrgekvaliteediline valge Priorat, mis segab Garnacha Blanca’t ja teisi sorte.
Com Tu – Montsanti piirkonnas toodetud vein, millel on sügavam filosoofiline sõnum.
Kuid Clos Mogador jääb endiselt maja südameks – vein, mis väljendab Priorati identiteeti. Heas küpsuses pudel pakub elamust: mustad ploomid, lagrits, Vahemere ürdid ja llicorella pinnasest pärit mineraalsus. See on vein, mis räägib loo – päikesest, kivist, kirest ja perekonnast.
Clos i Terrasses (Clos Erasmus): Daphne Gloriani Grand Cru
Kui Clos Mogador esindab Priorati südant, siis Clos i Terrasses, tuntud oma lipulaeva Clos Erasmus järgi, kehastab selle hinge ja rahvusvahelist kuulsust. Selle väikese veinimaja asutas Daphne Glorian – Pariisis sündinud, Šveitsi-Saksa päritolu endine juristitudeng, kes 1988. aastal ostis kogu oma säästudega 17 väikest terrassi vanade viinapuudega Gratallopsi kõrval.
Sel ajal oli Priorat endiselt unustatud, ja paljud pidasid tema sammu hulljulguseks. Kuid Glorian, olles inspireeritud Barbier’ ja Palacios’e entusiasmiga, otsustas riskida – ja sai üheks viiest originaalsest „Clos“ pioneerist. Vein nimega Clos Erasmus (nimetatud renessansiajastu filosoofi Desiderius Erasmuse järgi) tuli turule 1991. aastal ja tõusis kiiresti Hispaania üheks ihaldatumaks veiniks.
Clos Erasmus oli üks esimesi Hispaania veine, mis pälvis Robert Parkerilt 100 punkti (nt aastakäik 2004). Tootmismahud on siiani mikroskoopilised – aastas valmistatakse vaid umbes 140–150 kasti. See tuleneb Gloriani teadlikust soovist hoida kvaliteeti.
Viinapuud kasvatatakse biodünaamiliselt, alates 2004. aastast Ester Nini juhtimisel, kes oli ka hiljem üks piirkonna hinnatumaid veinimeistreid. Gloriani viinamarjaaiad – nagu Escales, Aubagues ja Socarrats – asuvad Gratallopsi ümbruses. Viinamarjadeks on peamiselt Garnacha, mida täiendavad Syrah ja ajalooliselt ka veidi Cabernet Sauvignon’i, kuigi viimase osakaalu on aja jooksul vähendatud.
Eri krundid toovad veinile erinevaid omadusi: näiteks Escales on põhjakaldel ja annab aromaatsemaid, kergemaid veine, Socarrats seevastu soojem ja struktuursem. Clos Erasmus on segu parimatest marjadest nendest kruntidest; kõik ülejäänud marjad lähevad teise veini Laurel koostisesse, mis on omaette kõrgelt hinnatud.
Daphne Glorian on alati eelistanud Burgundia stiili – elegantsi, tasakaalu ja terroir’ väljendust. Ta kasutab looduslikku pärmi, ettevaatlikku ekstraktsiooni ja laagerdab veine peamiselt kasutatud Prantsuse tammevaatides, vältides tugevat tammemaitset. Tänu sellele on Clos Erasmus arenenud üha täpsemaks, peenemaks ja pikemaealisemaks veiniks.
Veini kirjeldatakse sageli kui luksuslikku, sametist ja mineraalset, mille aroomid ulatuvad mustast vaarikast ja kannikestest kuni grafiidi ja põlenud kivini. See on vein, mis suudab olla korraga jõuline ja rafineeritud.
Clos i Terrasses on ka nime poolest sümboolne: hispaaniakeelne „ja terrassid“ viitab Gloriani armastusele oma istanduste vastu ja viib meid tagasi nende kiviste nõlvade juurde, kust kõik alguse sai.
Terroir al Límit: Uus tee Prioratis
Priorati teise peatüki märksõnadeks ei ole üksnes rafineerimine, vaid ka uuesti kujutlemine, mida Priorati vein võiks olla. Selle lähenemise eesotsas on Terroir al Límit, veinimaja, mis viimase paarikümne aasta jooksul on kujunenud sümboliks uuele filosoofiale: elegants, läbipaistvus ja terroir’ väljendus, mitte pelgalt ekstraktsioon ja jõud.
Terroir al Límiti asutasid 2001. aastal kaks välismaalast – Dominik Huber Saksamaalt ja Eben Sadie Lõuna-Aafrikast. Nad kohtusid Mas Martinet veinimajas, kus mõlemad töötasid koristushooajal, ning jagasid veendumust, et Priorat suudab luua enamat kui üksnes massiivseid veine. Esimesed veinid valmisid koostöös kohaliku kooperatiiviga (Cims de Porrera), hiljem kolisid nad oma tillukesse keldrisse Torroja külas. Sealt sündiski Terroir al Límit ehk „terroir piirini“.
Alates algusest keskendusid Huber ja Sadie Burgundia-laadsele käsitlusele: üksikveiniaiad, küla-põhised veinid, madala alkoholisisaldusega veinid, mis peegeldavad istanduse asukohta ja pinnast. Nad lasid välja mitmeid üksikviinamarjaistanduste veine nagu Dits del Terra, Arbossar, Les Manyes, Les Tosses, samuti küla segud nagu Torroja ja hiljem Terra de Cuques.
2008–2009 aastast muutus Huber järkjärgult täielikuks innovatsiooniliidriks. Ta hakkas kasutama 100% tervete kobarate fermentatsiooni, loobus täielikult purustamisest, ülepumpamisest ja allasurumisest. Viinamarjad käärivad aeglaselt, oma raskuse all, pooleldi süsinikdioksiidikeskkonnas, mille tulemuseks on pehmemad tanniinid ja õrnemad aroomid.
Samal ajal loobus ta väikestest uutest tammevaatidest, eelistades suuremate neutraalsete vaatide ja betoonanumate kasutamist, et säilitada puuviljade ja terroir’ puhtus. Viinamarju kasvatatakse biodünaamiliselt ja orgaaniliselt. Huber on selgelt väljendanud, et kliimamuutuste kontekstis ei piisa enam ainult mahepõllumajandusest – tuleb säilitada mulla niiskust ja korjata viinamarjad varem, et saavutada küpsus madalama suhkrutasemega.
Tulemus? Veinid, mis on selgelt erinevad klassikalistest Priorati raskekahurväelastest: heledam värv, värsked punased marjad, peen tanniin ja kriidine mineraalsus. Luis Gutiérrez on kirjeldanud neid kui „selgepiirilised ja värsked... rohkem paigast kui sordist“. Ka Cariñena võib nende käes näidata elegantseid, isegi lillelisi aroome.
Terroir al Límiti filosoofia pärineb osalt minevikust: Huber maitses vanu 1970ndate Priorati veine, mis olid tehtud suures vaadis, ning mõistis, et hoopis see suund sobib piirkonna pärandiga. Ta lõi ka Terroir Històricu, tagasihoidliku veiniliini, mis teeb austusavalduse traditsioonilisele co-op stiilile: looduslik, filtreerimata, küla-põhine vein.
Veinid nagu Les Manyes on saanud isegi 100-punktilisi hinnanguid – kuigi need on 13% alkoholiga ja õrnema struktuuriga kui mineviku jõulised ikoonid. See tõestab, et finesse võib olla Priorati uus tugevus.
Tänapäeval on Dominik Huber Priorati mõjukaimate noorema põlvkonna veinivalmistajate seas. Ta on aidanud muuta arusaama sellest, mida Priorati vein võiks olla: mitte ainult tume ja tummine, vaid ka läbikumav, soolakas, lilleline ja põnev. Terroir al Límit on näidanud, et isegi päikeselises Prioratis võib elegantne stiil olla mitte ainult võimalik, vaid ka imeline.
Uued projektid, mida avastada: Priorati ja Montsanti uus laine
La Vinya del Vuit: Kaheksa sõpra ja sajandivanune viinamägi
La Vinya del Vuit (tõlkes: „Kaheksa viinapuuaeda“) on erakordne koostööprojekt, mis kehastab Priorati kogukondlikku vaimu. See loodi 2001. aastal kaheksa noore veinitegija ja sõbra poolt, sealhulgas Sara Pérez, René Barbier IV, Ester Nin ja teised. Nende eesmärk oli päästa üks unustatud, üle 100 aasta vanune viinamägi Vilella Baixa ja Gratallopsi vahel ning teha sealt kompromissitu, puhta südamega vein.
Viinamägi asub järsul terrassil, täis llicorella pinnast ja vanu Cariñena ning Garnacha viinapuid. Töö tehakse täielikult käsitsi, kasutades isegi muula kündmiseks, et mitte kahjustada kivist pinnast. Viinamarjad korjatakse jahedal varahommikul, sorteeritakse väikestes kastides ning vein valmib avatud 500-liitristes tammevaatides, kääritatuna loodusliku pärmiga.
Kogu vein on umbes 70% Carignan ja 30% Grenache, mis pärast kuudepikkust laagerdumist villitakse ning pudelid lähevad müüki alles 2 aasta möödudes. Toodetakse ainult 1900–2000 pudelit aastas, karbis 8 pudelit – austusavaldus kaheksale loojale. Etikett muutub igal aastal ning väljendab mängulisust ja loomingulisust, mis projekti ümbritseb.
La Vinya del Vuit ei ole äriline projekt, vaid hingeline väljendus. Vein on sügav, tummine, mineraalne ja elegantne, väljendades vana viinapuu jõudu ning sõpruse tugevust.
Espectacle del Montsant: Grenache’i suurejooneline etendus
Espectacle on vein, mis sünnib väljaspool Priorati piire, Montsanti DO-s, kuid kuulub kvaliteedilt kindlasti Priorati eliidi hulka. Projekt loodi René Barbier’ ja tema naise Isabelle’i, ning oenoloogide Fernando ja Marta Zamora, ning Charlotte ja Christopher Cannani koostöös. Vein pärineb 5-hektariliselt, üle 100 aasta vanalt Garnacha viinamäelt La Figueras, 700 meetri kõrguselt.
See mägi, millelt avaneb vaade Montsanti mägedele ja kaugemal Ebro orule, on erakordne. Pinnas on siin lubjakivi ja savi, mitte llicorella, ning see annab veinile erilise lillelisuse ja pehmuse. Viinamarjad käärivad suures tammevaadis, laagerduvad seal 14–16 kuud ning tulemuseks on vein, mis on korraga võimas ja siidine, vürtsikas ja elegantne.
Espectacle’i nimetatakse tihti Montsanti L’Ermitaks, viidates Álvaro Palaciosi ikoonilisele Priorati veinile. See on 100% Garnacha, mille maitsebukett ulatub küpsetest vaarikatest ja maasikatest kuni loorberi, lavendli ja aniisini.
Venus La Universal: Sara Péreze ja René Barbier IV loominguline väljendus
Venus La Universal on rohkem kui veinimaja – see on elustiil ja filosoofia. Loodud 1999. aastal Sara Péreze poolt, hiljem liitus ka tema elukaaslane René Barbier noorem. Nende eesmärk oli väljendada naiselikkust ja tundlikkust veinides, anda häält pehmusele ja intuitiivsusele maailmas, kus domineeris maskuliinne jõulisus.
Veinid nagu Venus ja Dido on valmistatud orgaaniliselt, kääritatud erinevates mahutites – betoon, savi-amforad, suured vaadid – sõltuvalt viinamarjast ja aastakäigust. Dido valge on segu Macabeu, Garnacha Blanca ja Xarel·lo sortidest, osaliselt kestakontaktiga, laagerdunud amforas ja kasutatud tammes.
Nad on teinud ka avastusretki Conca de Barberà piirkonda, kus kasvatavad kohalikku Trepat’i viinamarja. Trepat annab kergeid, madala alkoholiga punaseid ja roosasid veine, mis sobivad ideaalselt suvesse ja jahutatult nautimiseks. Òrbita Venus Trepat on selge, aromaatne, elava happesusega vein, mis meenutab Beaujolais’d või kerget Pinot Noiri.
Venus La Universal ühendab süvenemise ja kerguse, traditsiooni ja eksperimendi. See on paik, kus vein ei sünni ainult turule, vaid ka hingest. Nende sõnum on selge: vein on elu, mitte ainult toode.
Lõppsõna: Priorat – rohkem kui veinipiirkond
Priorat ei ole lihtsalt veinipiirkond – see on lugu taassünnist, visioonist ja kompromissitusest. Iga pudel, mis siit tuleb, kannab endas mitte ainult viinamarjade maitset, vaid ka maa kivisust, inimeste kirge ja ajaloo kihte. Olgu tegemist legendaarsete nimedega nagu Clos Mogador ja Clos Erasmus või avastamata aaretega nagu La Vinya del Vuit või Òrbita Venus – Priorati veinid räägivad omaenda keelt. Nad on kui suguvõsa lood, mida iga lonksuga edasi jutustatakse.
Kui valid Priorati veini, valid loo, maastiku ja inimese vahelise sümbioosi. Ja see, armsad veinisõbrad, on väärt avastamist – ikka ja jälle.